Nädalavahetus oli jube töine. Reedel läksin õhtul juba vanemate , õe ja Martiniga maale. Õhtul sõime , tegime sauna , vaatasime telekat , ei midagi erilist. Täna ärkasime me umbes kell 11. Isa ja Martin ärkasid kell 6 juba ja käisid lantimas. Kala nad koju ei toonud. Terve päeva vedasime me Martiniga puid ja isa ladus neid virna. Meil olid sellised süsteemid , et ise ka ei uskunud , kuidas meil see väike käru suutis ära mahutada umbes kaks ruutmeetrit puid endapeale. Martin suutis vaevaliselt vedada. Käru oli lõpuks katki ka , hark all ja üks äär oli suure mõra saanud. Nalja sai , see oli meil põhiline. Käisime jälle saunas , mis oli jahe , kuna me kumbki Martiniga ei karjunud , kui viskasime 3 kulbitäit vett kerisele. Pärast seda ootasin vanemaid ja õde mingi tundaega. Võtsin toast tooli ja läksin trepikotta. Istusin sinna , kuna väljas sadas. Ma pole ammu nii sügavalt mõelnud. Omamoodi igatsesin. Üldse igatsen vanu aegu , kus ma keerasin igast sitta ega hoolinud pea kellestki. Pole ammu tundnud iseennast iseendana. Koguaeg nagu teeskleks kõike. Olen nagu see , keda teised tahavad mind näha. Mõtlesin veel pikalt et olen niikaua üksi. Nii tüdruku kohapealt kui ka sõprade kohapealt tegelikult. No eks klassikaaslased ja trennikaaslased jne , aga siiski , see pole see mis vanasti , et sain loota nende peale misiganes olukorras. Paraku on nii, aga minul on ju elu lill , vähemalt kõik arvavad nii. Elu pole nii lill midagi. Te ei tea mis probleemid mul elus on olnud ja milline ma olin/olen. Tead mul on isegi endal hale tagasi mõelda milline ma olin. Nüüd ma aga olen muutunud , niiet hea seegi. Enam pole " Mind ei kepi , mind ei koti , mul on pohui pohui pohui , aga see ei tähenda et ma ei hooliks." vaid hoopis " pohui , elu on lill" . Eks ta nii ole , kuigi ma tegelikult ei mõtle vaid nii. Ka mul on raske. Mina ei saa ainult nii , et vabandan end kõigest välja ja siis on kõik korras. Ei , ma pean tegelema oma probleemidega. Näiteks õppimine , inglise keel. Keegi ei usu kui ma ütlen et õpin üht jutustamist 4-5 h või rohkemgi , aga nii on, On see minu süü , kui mul pähe ei jää ? Oh , raske on seda kõike seletada. Igastahes ma mõtlesin seal toolil ülipikalt , mida polnud ammu teinud ning mõistsin nii üht kui teist. Vähemalt sai päeval vägapalju tööd tehtud , isegi , kui ma ei saanud nüüd õhtul Mari-liisi juurde peole minna. Pero juba jõudis mind taaskord sõimata. See on jälle samamoodi. Ma tean et ta mõtleb seda naljaga , aga mulle paraku siiski läheb hinge , ma ei tea miks. See on tihti selliste inimestega , kellega igapäev koos aega veedan ja asja. Hetkel vaidlen ka Brituga , kuna ma ei poolda tema mõttelaadi. Ma saan ka temast aru , kuna olen ise seda samamoodi läbi elanud , aga see ei loe.